Internetieelsed nähtused
Keskjaama tüdrukud
Kunagisel ajal kui ei tunnistatud veel mobiiltelefon oli pea igasse koju veetud telefoniliin. Ehk kahekiuline vask-kaabel, mis tavaliselt vähem, kui 100km takka sai ühenduse keskjaamaga. Nüüd aga kiire küsimus, kui tänapäeval on simkaardid seotud telefoninumbritega, kuidas varasemal ajal tehnika küll oskas sind ühendada kellegi teise telefoniga, kui isegi telefoniraamatut kui sellist ei eksisteerinud. Ehk puudus võimakus mehaaniliselt ülevla pidada kõikide telefonide aadresse, mida oleks võimalik omavahel ühendada. Mis tähendas, et see oli ikka inimese töö üks telefon ära ühendada teisega kellele kõne pidi läbi minema. Selle jaoks enamasti Keskjaamades, kuhu kodudest vasekaablid läksid olid suurte aukudega seadeldiste taga naised, kes füüsiliselt ühendasid sinu kaablipaari kellegi teise kliendi või järgmise keskjaamaga ära. Polnud ka harvad nähtused, kui sai kedagi pealt kuulata, kuna kogematta oli sind valesti ühendatud, või kellelgi teisel kõne pooleli.
Aga kuna tänu telefoni levikule oli väga paljudesse kodudesse ikkagi vasekaabel kohale veetud, siis sai hakata ka internet levima, kuna kasutati seda sama vasepaari ära, mis juba igalpool paigas oli. Samas keskjaamad kui sellised on juba ammu unustusehõlma vajunud, tänapäeval enam mehaanilisi kontakoreidki pole.
Lennukikuulajad
Enne radareid ja raadioseadmeid, olid eraldi tegevus kus kuulmisabivahendite, ehk koonustega kuulati kus lennuk taevas asub ja kuhu liigub. Kuna lennukid leidsid pea kohe peale leiutamist oma eesmärgi ka sõjalises tegevuses, ehk neist oli hea inimesi pommitada, siis oli nende vastu vaja kaitset või vähemalt ennetavat aega, et varjuda. Siis hea kuulmisega mehed said endale õnnelikut ameti kus nad kuulasid oma kõrvadega, kus ja kuhu küll üks lennuk minna võib.
No comments:
Post a Comment