ITSPEA2017S-Teema2

Internetieelsed nähtused

Keskjaama tüdrukud

Kunagisel ajal kui ei tunnistatud veel mobiiltelefon oli pea igasse koju veetud telefoniliin. Ehk kahekiuline vask-kaabel, mis tavaliselt vähem, kui 100km takka sai ühenduse keskjaamaga. Nüüd aga kiire küsimus, kui tänapäeval on simkaardid seotud telefoninumbritega, kuidas varasemal ajal tehnika küll oskas sind ühendada kellegi teise telefoniga, kui isegi telefoniraamatut kui sellist ei eksisteerinud. Ehk puudus võimakus mehaaniliselt ülevla pidada kõikide telefonide aadresse, mida oleks võimalik omavahel ühendada. Mis tähendas, et see oli ikka inimese töö üks telefon ära ühendada teisega kellele kõne pidi läbi minema. Selle jaoks enamasti Keskjaamades, kuhu kodudest vasekaablid läksid olid suurte aukudega seadeldiste taga naised, kes füüsiliselt ühendasid sinu kaablipaari kellegi teise kliendi või järgmise keskjaamaga ära. Polnud ka harvad nähtused, kui sai kedagi pealt kuulata, kuna kogematta oli sind valesti ühendatud, või kellelgi teisel kõne pooleli.

Aga kuna tänu telefoni levikule oli väga paljudesse kodudesse ikkagi vasekaabel kohale veetud, siis sai hakata ka internet levima, kuna kasutati seda sama vasepaari ära, mis juba igalpool paigas oli. Samas keskjaamad kui sellised on juba ammu unustusehõlma vajunud, tänapäeval enam mehaanilisi kontakoreidki pole.

Lennukikuulajad

Enne radareid ja raadioseadmeid, olid eraldi tegevus kus kuulmisabivahendite, ehk koonustega kuulati kus lennuk taevas asub ja kuhu liigub. Kuna lennukid leidsid pea kohe peale leiutamist oma eesmärgi ka sõjalises tegevuses, ehk neist oli hea inimesi pommitada, siis oli nende vastu vaja kaitset või vähemalt ennetavat aega, et varjuda. Siis hea kuulmisega mehed said endale õnnelikut ameti kus nad kuulasid oma kõrvadega, kus ja kuhu küll üks lennuk minna võib.

ITSPEA2017S-Teema.1

Ariane5 häving

Algus

1996. aasta 4. juuni hommik, Kourous Prantsuse Guajaanas. Tegu on rahuliku linnaga, kus elanikke on vähe, kuid viimasel ajal on tööturism õitsele löönud, väga palju on hakatud ehitama kontoreid ja hotelle, et kõiki ära majutada. Toitlustus õitseb ja kohalik linnajuhtkond on rõõmus. Palju reklaamitakse kõrgepalgalisi töökohti siia tulemas. Puhas idüll, kui üldse sellist saab olla. Ilma poolest on hommik hea, on kerge pilvisus, mis on toonud kaasa endaga natukenegi jahedamat ilma pidevasse päikeselõõska. Tublid teadlased on juba ringi jooksnud mõõteaparatuuridega ja kinnitavad, et elektrivälja mõõtmised platvormi ümber on tulnud tagasi väga minimaalsete nätudega, ehk äikest meil täna oodata ei ole. 

Kell saab 08:35 plaani järgi peaksime nüüd nupule vajutama, kuid see sama pilvisus, mis meile sooja tõi on ka meile kaika kodaratesse visanud, seitse minutit tagasi teavitati, et meil pole piisavalt nähtavust, et alust teele saata. Ega siis midagi ootame natuke, siinne ilm on ikka meile enamasti sõbralik olnud, pöidlad pihku ja ootame. Kell saab 9:33 lõpuks ometi saame stardiga pihta hakata. Peamootor koos lisa tahkerakettidega on saanud süüte. Kõik toimib plaanipäraselt.
Ja rakett on saanud platvormilt minema ja meeskond juubeldab. Enam paremaks minna ei saagi, kiiremad juba avasid šampuse, vara veel öeldakse. 37 sekundit peale starti alarm. Keegi ei mõtle, et midagi hullu oleks, navigaator karjub ainult kursilt kõrvalekalle, ikka juhtub. Hetk hiljem signaal kaob ja kõik alarmid karjuvad, kaasaarvatud kõrvale kõik tehnikud kes seotud on. Paanika, mis juhtus, keegi veel ei tea. Mõne hetkega peale kursilt kõrvalekaldumist rakett murdus tõkkideks ja plahvatas.

Mis juhtus

Kuni 36. sekundini läks kõik täpselt plaanipäraselt. Peale seda, aga lakkasid töötamast nii pea, kui varu inertsi navigatiooni süsteemid(Inertial navigation systems) töötamast. Rakett enam ise ei saanud aru enda, asendist mis ja kus ta on. Mistõttu kogu tema juhtelektroonika ei saanud enam tugineda arvutustel millelegi, mille põhjal prandusi sisse viia. Misjärel rakettmootorite düüsid läksid ekstreemasenditesse, ehk düüsid olid disainitud võimaldama raketi hävingut, minnes juhtasendist välja ekstreemumini, lükkasid nad raketti niivõrd viltu, et ta ei kannanud enam pöördejõude välja ta hävines. Enesehävitus raketil töötas laitmatult, katkestati sidemed tahkekütuse rakettide ja peamasina vahel. Vaatamata sellele, suutis elektroonika ikkagi telemeetriat saata alates kursilt kõrvalekaldumisest veel 6 sekundit kauem. Kuid selle ajaga oli ta jõudnud juba 4 km kõrgusele.

Miks juhtus

Ariadne 5-el oli peal 2 juhtarvutit, mis mõlemad olid võimelised teineteist asendama, 2 inertsimoodulit, mis ise arvutavad masina asendit ja väljastavad andmed peaaevutile, kui peaaervuti leiab, et üks neist tõrgub lülitub ta ise teisele, kui too ei tõrgu. Juhtdüüside ekstreemumini minek oli põhjustatud inertsimooduli, mis oli aktiivne, vigasest andmevoost, nimelt saatis ta peaaevutile mitte lennuandmeid, vaid diagnostika koodi. Peaaervuti luges need lennuandmeteks ja arvas, et kõik on korras. Samas poleks olnud ka varu inertsmoodulile üleminek, kuna 72 millisekundit enne oli ka see samal põhjusel lakanud töötamast. Nimelt andmemuutust 64bit ujukomast 16bit täisarvuks andis vastuseks errori, mida programeerimiskeel ei suutnud jooksutada, ja selle kontrolliks ei oldud ka programmi midagi sisse kirjutatud. Miks aga selline juhtum sai teoks , kuna juhtsüsteem oli laenatud Ariadne 4-lt mistõttu kogu lennukarakteristika arvestas tolle raketi kaalu ja trajektorriga, mis Ariadne 5-ndla seerial on hoopis teistsugune, seetõttu oli sensori poolt arvutatad horisontaaltäpsus arv palju suurem kui muidu, ja seda ei olnud arvestatud, ning arvu suurenedes andis see vastu errori, mida sensor enam töödelda ei suutnud ja lülitus välja.

Sensori arvutussüsteemile aga rohkem kontrolle poleks saanud ka peale panna, kuna süsteemi disaini alguses oli peale pandud varasemalt nõue et selle protsessor peab töötama maksimaalselt 80%võimsusel, mistõttu lisakontrollid oleksid olnud võimatud.

http://sunnyday.mit.edu/accidents/Ariane5accidentreport.html
https://et.wikipedia.org/wiki/Kourou
https://en.wikipedia.org/wiki/Inertial_navigation_system